Aeg on mõelda, kas ja kuidas koolituse jooksul arenesin (või miks ei arenenud) ja millist kasu saab minu professionaalne kogukond minu arengust. Selleks peab koostama reflekteeriva lühiessee.
Aitäh juhendajatele kannatlikkuse ja kursuslastele põnevate tööde ja ideede eest.
Täiendasin oma postitust alljärgneva "pääsukesega", mis on saanud tõuke Riinu esseest ja valmistatud alles pärast essee valmimist Tagxedo digivahendiga. Tunnen ennast kui kevadel koju tagasi saabunud pääsuke, valmis tegutsema, sõltumata "ilmaoludest". Ilusat kevade jätku kõigile!
Aitäh juhendajatele kannatlikkuse ja kursuslastele põnevate tööde ja ideede eest.
Täiendasin oma postitust alljärgneva "pääsukesega", mis on saanud tõuke Riinu esseest ja valmistatud alles pärast essee valmimist Tagxedo digivahendiga. Tunnen ennast kui kevadel koju tagasi saabunud pääsuke, valmis tegutsema, sõltumata "ilmaoludest". Ilusat kevade jätku kõigile!
Essee – tagasipeegeldus V mooduli lõpus.
Nii huvitav on ennast analüüsida „Tuleviku õpetaja“ programmi raames. Kui algselt plaanisin läbida neid mooduleid tasa ja targu, arvates, et seda saab teha numeroloogilises järjestuses, siis tänaseks on läbitud II ja V moodul, III moodul on pooleli ja I moodul varsti algamas. Sellise tempoga ja sellises järjestuses õppides tahaks, et moodulid oleks ikka sisulise poolega rohkem seotud, mitte nii autonoomsed. Aga see viimane annabki võimaluse enese proovile panekuks ja kohustuse asjasse (igasse moodulisse eraldi) sisse minna.
Kui kursuse algul tundsin ennast taandarenemas üldise hariduselu maastikul, siis tänaseks tunnen, et olen taas reele saanud. Osaliselt on selles „süüdi“ just „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogramm oma huvi pakkuvate moodulitega. Kuna olen oma põhiolemuselt uudishimulik, siis on ka see osa saanud „toitu ja äratust“ just siin koolitusel.
Uudishimu on andnud võimaluse üha uute ja uute digivahenditega tööd teha, katsetada ja mõnega neist isegi õnnestuda. Teiste kursuslaste tehtud tööd ja leitud vahendid ning eriti omavaheline suhtlemine on ülesse äratanud lapsemeelse mängulisuse, et tahaks ise ka proovida ja õnnestuda.
Kursuse käigus uuritud ja proovitud digivahenditest said mõned nii omaseks, et lülitasin lausa igapäevasesse õppetöösse ning seeläbi „levitasin oma usku“ naaberklassidesse (kolleegidele), sest armastan tööd teha avatud klassiuksega, mis annab võimaluse igal möödujal näha ja kuulda, mis ja kuidas klassis toimub. Õpilaste õhin paneb meie koolis õnneks õpetajad küsima, et mida põnevat siis tehakse. Ja see on tore viis oma teadmisi (värskelt proovitud ja õpitud) jagada.
Mida muudaksin oma töös? Muutused on juba toimunud. Kasutan digivahendeid rohkem, kuid klausliga enese jaoks, et see, millega õpilased ise hakkama saavad, selle peavad nad ise ka ära tegema. Ütleb ju hiina vanasõnagi: Ma kuulen — ja ma unustan;. ma näen — ja ma mäletan;. ma teen — ja ma saan aru. Olen üha rohkem rakendamas digivahendeid mitte õpetamisprotsessi, vaid õppimisprotsessi, sooviga toetada õpilast tulevikus ise ennast aitama.
Antud koolituse raames olen taas leidnud kohustuse kirjalikult salvestada oma tegevuse. See pole olnud kerge ja on olnud kohutavalt aeganõudev. Meeldib see, et hakkan juba protsessi nautima ja kavatsen seda ka jätkata.
Uued digivahendid leiavad kasutamist. Kuna teen oma entusiasmiga kolleegid uudishimulikuks, siis on neid, kes ise küsivad ja saavad individuaalset õpetust. Samas on juhtkonna poolt ootus, et jagan õpitu kohta infot suuremale hulgale kolleegidele. Seega ei saa jääda puhkama, vaid tuleb veel ise edasi õppida, katsetada, uurida. Kursuslastega oleks hea vahel infot jagada, sest loota ainult Koolielu portaalile oleks asjale liiga lihtne ja ühekülgne lähenemine.
Kavatsen siiski „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogrammi kõik moodulid läbida ja alustada siis oma koolis koolitustega, sest siis on koolitusele lihtsam kohale tulla. Kolleegid hindavad väga seda, kui aega ei pea kulutama sõitmisele ja koolitaja on igapäevaselt kättesaadav, isegi siis, kui kontakttunde pole ette nähtud.
Äkki oleks paslik seda nimetada hoopis supervisiooniks, kus kõik jagavad oma õnnestumisi-ebaõnnestumisi, tehtut-plaane, küsitakse-vastatakse, jagatakse vastastikku.
Praegu saan aru, et sisekaemuse tulemuseks on hoopis kollektiivi (kolleegide) kaasamine ja koos arenemine. Aitäh kõigile, kel „kütust“ oli jagada!
Nii huvitav on ennast analüüsida „Tuleviku õpetaja“ programmi raames. Kui algselt plaanisin läbida neid mooduleid tasa ja targu, arvates, et seda saab teha numeroloogilises järjestuses, siis tänaseks on läbitud II ja V moodul, III moodul on pooleli ja I moodul varsti algamas. Sellise tempoga ja sellises järjestuses õppides tahaks, et moodulid oleks ikka sisulise poolega rohkem seotud, mitte nii autonoomsed. Aga see viimane annabki võimaluse enese proovile panekuks ja kohustuse asjasse (igasse moodulisse eraldi) sisse minna.
Kui kursuse algul tundsin ennast taandarenemas üldise hariduselu maastikul, siis tänaseks tunnen, et olen taas reele saanud. Osaliselt on selles „süüdi“ just „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogramm oma huvi pakkuvate moodulitega. Kuna olen oma põhiolemuselt uudishimulik, siis on ka see osa saanud „toitu ja äratust“ just siin koolitusel.
Uudishimu on andnud võimaluse üha uute ja uute digivahenditega tööd teha, katsetada ja mõnega neist isegi õnnestuda. Teiste kursuslaste tehtud tööd ja leitud vahendid ning eriti omavaheline suhtlemine on ülesse äratanud lapsemeelse mängulisuse, et tahaks ise ka proovida ja õnnestuda.
Kursuse käigus uuritud ja proovitud digivahenditest said mõned nii omaseks, et lülitasin lausa igapäevasesse õppetöösse ning seeläbi „levitasin oma usku“ naaberklassidesse (kolleegidele), sest armastan tööd teha avatud klassiuksega, mis annab võimaluse igal möödujal näha ja kuulda, mis ja kuidas klassis toimub. Õpilaste õhin paneb meie koolis õnneks õpetajad küsima, et mida põnevat siis tehakse. Ja see on tore viis oma teadmisi (värskelt proovitud ja õpitud) jagada.
Mida muudaksin oma töös? Muutused on juba toimunud. Kasutan digivahendeid rohkem, kuid klausliga enese jaoks, et see, millega õpilased ise hakkama saavad, selle peavad nad ise ka ära tegema. Ütleb ju hiina vanasõnagi: Ma kuulen — ja ma unustan;. ma näen — ja ma mäletan;. ma teen — ja ma saan aru. Olen üha rohkem rakendamas digivahendeid mitte õpetamisprotsessi, vaid õppimisprotsessi, sooviga toetada õpilast tulevikus ise ennast aitama.
Antud koolituse raames olen taas leidnud kohustuse kirjalikult salvestada oma tegevuse. See pole olnud kerge ja on olnud kohutavalt aeganõudev. Meeldib see, et hakkan juba protsessi nautima ja kavatsen seda ka jätkata.
Uued digivahendid leiavad kasutamist. Kuna teen oma entusiasmiga kolleegid uudishimulikuks, siis on neid, kes ise küsivad ja saavad individuaalset õpetust. Samas on juhtkonna poolt ootus, et jagan õpitu kohta infot suuremale hulgale kolleegidele. Seega ei saa jääda puhkama, vaid tuleb veel ise edasi õppida, katsetada, uurida. Kursuslastega oleks hea vahel infot jagada, sest loota ainult Koolielu portaalile oleks asjale liiga lihtne ja ühekülgne lähenemine.
Kavatsen siiski „Tuleviku õpetaja“ koolitusprogrammi kõik moodulid läbida ja alustada siis oma koolis koolitustega, sest siis on koolitusele lihtsam kohale tulla. Kolleegid hindavad väga seda, kui aega ei pea kulutama sõitmisele ja koolitaja on igapäevaselt kättesaadav, isegi siis, kui kontakttunde pole ette nähtud.
Äkki oleks paslik seda nimetada hoopis supervisiooniks, kus kõik jagavad oma õnnestumisi-ebaõnnestumisi, tehtut-plaane, küsitakse-vastatakse, jagatakse vastastikku.
Praegu saan aru, et sisekaemuse tulemuseks on hoopis kollektiivi (kolleegide) kaasamine ja koos arenemine. Aitäh kõigile, kel „kütust“ oli jagada!