Reflektsioon - milline on professionaalse arengu lähteseis, millisel tasemel kursuse alguses digivahendite kasutajana ja kuhu ning kuidas soov jõuda.
Minu professionaalse arengu lähteseis?
Tunnen teatud vastumeelsust reflekteerimise kohustuse ees, sest olen selle sõna ja sisu tähenduse üle juurelnud juba aasta ja ikka püüdnud sellest tegevusest kuidagi mööda hiilida kui tulemuse peab internetiavarustesse üles panema. Miks ei kasutata sõna tagasipeegeldus? Selle sõna kõla juba kutsub kaasa mõtlema ja soovi nähtuga ikka veel ja veel tegeleda.
Olen saanud juba haridustee alguses, õpilasena, selgeks vajaduse oma tegevust ja aega planeerida, pärast tehtut analüüsida ja sellest lähtuvalt seada uued eesmärgid või ehk uute tegevuste planeerimisel: olla parem ja õppida tehtud vigadest, et neid mitte enam korrata elik vältida. Sellesse ajaperioodi jäi tore oktoobrilapseks, pioneeriks ja komsomoliks olemise aeg. Olen südamest tänulik oma super toredatele tähejuhtidele, malevaaktiivile, rõõmsameelsele hea organiseerimisvõimega pioneerijuhile. Ürituste ettevalmistamisel õpilaste kaasamine ja nendega vastutuse jagamine andis mulle ilmselt kogemuse, mille tõttu olen õpetajaametile truuks jäänud. (Ilmselt on minus juurdunud Gibbsi refleksiooniring või kuidas iganes seda aastatel 1976-1984 ka ei nimetatud)
Kui valisin õpetaja elukutse, siis oli minus juba juurdunud vajadus pidevalt ette planeerida, tehtut analüüsida, õnnestumised ja ebaõnnestumised kaardistada, teha märkmed järgmiseks korraks, et olla tulemuslikum. Et juba järgmise tegevuse (ürituse, tunni jne) organiseerimisel ei läheks "aur vilele", vaid sisu oleks see, mis meelde jääb ja positiivseid emotsioone pakuks. Olen justkui iseendal kogu aeg õlal istunud, tähelepanekuid teinud ja siis tahtnud analüüsida - miks?, kuidas?, kui kaua? jne. Olen saanud teistelt inimesteltki tagasisidet, et miks sa (mina siis) pead kohe pärast toimunut (üritust) hakkama seda analüüsima ja selle veel kirja panema. Kuid siis mõne aja pärast saanud tänu osaliseks, et küll oli hea kasutada neid eelmise tegevuse materjale ja tunda edutunnet, et läks oluliselt paremini, kui eelmisel korral. Ja et nüüd tegid ka nemad juba sinna juurde märkmeid, mida muuta või teha veel teisiti. Ja nii arenes terve meeskond!
Tööd peab tegema naeru ja naljaga, siis on tulemus nauditav, ütles mu ema ikka kui midagi igavat ees ootas. Siis tuli kasuks tore seltskond ja head töövahendid, mis kergendasid töö tegemist.
Praegusel töö(elu)etapil, kui refleksioon tehakse kohustuslikuks, klausliga seda kõige läbi interneti kõigiga jagada, tunnengi vastumeelsust.
Õpetajana alustasin tööd 26 aastat tagasi. Reflekteerida kogu perioodi? Jätta midagi vahele? Milline osa minu teest õpetajana on ebaoluline? Alustada reflekteerimist ajast, mil hakkasin kasutama digivahendeid? Kas eelnev olukord, mis mind selleni viis polegi oluline?
Ja nüüd kui võtta aluseks D. Berlineri õpetaja kompetentsusastmete arenguteooria, et analüüsida enda arengut õpetajana, pean tõdema, et olen päris mitmel korral noviitsi tasemel tagasi, et millegi uuega taaskord alustada.
Tunnen teatud vastumeelsust reflekteerimise kohustuse ees, sest olen selle sõna ja sisu tähenduse üle juurelnud juba aasta ja ikka püüdnud sellest tegevusest kuidagi mööda hiilida kui tulemuse peab internetiavarustesse üles panema. Miks ei kasutata sõna tagasipeegeldus? Selle sõna kõla juba kutsub kaasa mõtlema ja soovi nähtuga ikka veel ja veel tegeleda.
Olen saanud juba haridustee alguses, õpilasena, selgeks vajaduse oma tegevust ja aega planeerida, pärast tehtut analüüsida ja sellest lähtuvalt seada uued eesmärgid või ehk uute tegevuste planeerimisel: olla parem ja õppida tehtud vigadest, et neid mitte enam korrata elik vältida. Sellesse ajaperioodi jäi tore oktoobrilapseks, pioneeriks ja komsomoliks olemise aeg. Olen südamest tänulik oma super toredatele tähejuhtidele, malevaaktiivile, rõõmsameelsele hea organiseerimisvõimega pioneerijuhile. Ürituste ettevalmistamisel õpilaste kaasamine ja nendega vastutuse jagamine andis mulle ilmselt kogemuse, mille tõttu olen õpetajaametile truuks jäänud. (Ilmselt on minus juurdunud Gibbsi refleksiooniring või kuidas iganes seda aastatel 1976-1984 ka ei nimetatud)
Kui valisin õpetaja elukutse, siis oli minus juba juurdunud vajadus pidevalt ette planeerida, tehtut analüüsida, õnnestumised ja ebaõnnestumised kaardistada, teha märkmed järgmiseks korraks, et olla tulemuslikum. Et juba järgmise tegevuse (ürituse, tunni jne) organiseerimisel ei läheks "aur vilele", vaid sisu oleks see, mis meelde jääb ja positiivseid emotsioone pakuks. Olen justkui iseendal kogu aeg õlal istunud, tähelepanekuid teinud ja siis tahtnud analüüsida - miks?, kuidas?, kui kaua? jne. Olen saanud teistelt inimesteltki tagasisidet, et miks sa (mina siis) pead kohe pärast toimunut (üritust) hakkama seda analüüsima ja selle veel kirja panema. Kuid siis mõne aja pärast saanud tänu osaliseks, et küll oli hea kasutada neid eelmise tegevuse materjale ja tunda edutunnet, et läks oluliselt paremini, kui eelmisel korral. Ja et nüüd tegid ka nemad juba sinna juurde märkmeid, mida muuta või teha veel teisiti. Ja nii arenes terve meeskond!
Tööd peab tegema naeru ja naljaga, siis on tulemus nauditav, ütles mu ema ikka kui midagi igavat ees ootas. Siis tuli kasuks tore seltskond ja head töövahendid, mis kergendasid töö tegemist.
Praegusel töö(elu)etapil, kui refleksioon tehakse kohustuslikuks, klausliga seda kõige läbi interneti kõigiga jagada, tunnengi vastumeelsust.
Õpetajana alustasin tööd 26 aastat tagasi. Reflekteerida kogu perioodi? Jätta midagi vahele? Milline osa minu teest õpetajana on ebaoluline? Alustada reflekteerimist ajast, mil hakkasin kasutama digivahendeid? Kas eelnev olukord, mis mind selleni viis polegi oluline?
Ja nüüd kui võtta aluseks D. Berlineri õpetaja kompetentsusastmete arenguteooria, et analüüsida enda arengut õpetajana, pean tõdema, et olen päris mitmel korral noviitsi tasemel tagasi, et millegi uuega taaskord alustada.
Mulle meeldib mõelda kujundite abil, mida ka eelnev joonis kinnitab.
Noviitsi tasemel õpetajana olin ilmselgelt õpingute lõppfaasis pedagoogilise kooli ajal ja oma esimesel tööaastal koolis. Siis oli ümberringi KÕIK uus. Kohanemisel uue eluoluga on hea toetuda värskelt õpitud teadmistele, mida siis kindla peale minnes kasutada. Kuigi õpitu rakendamises tekivad mõningad tagasilöögid, sest elus ei toimi raamatutõed, on just need olukorrad kõige paremad õppimiseks. Olin korraga nii vanempioneerijuht kui ka algklassiõpetaja 1.klassi õpilastele. Tegemist jätkus ja energiat kulus ohtrasti. Sel ajaperioodil tehtud ettevalmistused ja kokkuvõtted paberil on praegugi alles. Sealt leiab ikka veel mõne asjaliku mõtte või võtte tänasesse päevagi.
Edasijõudnud algaja olukord jõudis minuni juba aasta pärast tööle asumist, kui sain olla abiks sisseelamisel veel ühele uuele õpetajale. Tundsin ennast kindlamalt, sest teadsin juba, millistelt kolleegidelt tasub abi küsida ja kelle juures saab ennast "lihtsalt maha laadida". Klassi murelastega tegelemisel pidin küll sel perioodil ise hakkama saama, aga seegi oli heaks kooliks, kuidas abi otsida/küsida ja kuidas seda vastu võtta. Mingil hetkel tajusingi, et kogu vastutus tulemuste eest on ainult minu õlgadel ja see pani veelgi rohkem pingutama ja plaane pikema aja peale läbi mõtlema.
Kusagil siin tuli väike pedagoogiline vahepaus isiklike laste tulekuga ja harjumine lapsevanema rolliga. Tajusin kui oluline on õpetajana teada, millised mõtted ja nägemused tulevikust lapsevanemal ja kui palju see ikka erineb õpetaja omast. Sel perioodil õppisin kompromisse tegema. Nägin, et probleemid pole must-valged, vaid paljude hallide toonidega. Sain enda kohta teada paljugi muud, mille olemasolust endas polnud teadlik. Paranes oluliselt aja planeerimisoskus, ühiskondlik aktiivsus, suhtlemisvalmidus ja KANNATLIKKUS.
Taas tööle naasnuna tundsin end ikka väga kindlana. Teadsin, mida ma oma klassi õpilastelt ootan ja kuidas ma seda tahan saavutada. Tegin plaanid juba kogu 4 aastase tsükli peale. Tagasivaadates pean tunnistama, et muudatusi sellesse plaani ei pidanud palju tegema. Samal aja kasvas ka minu ühiskondlik aktiivsus, mis viis mind kokku lastevanematega teisel tasandil ehk siis vaba aja üritustel. Hakkasin tajuma oma õpilasi kui suurema ühiskonna osana, kus ka nendel on hiljem oma roll täita. (Aastal 2014 pean nentima, et õnnestunult. Eelmistel valimistel olid ka nemad omavalitsuste valimistel oma kanditatuuri üles seadnud.)
Kompetentsus andis enesekindluse oma tööga toime tulemisel. Nüüd jäi õpitust ja täiendkursustest minu jaoks juba väheks. Just siis (1998) alustas Tiigrihüpe õpetajate koolitamisega arvutikasutajateks. SIIT algas minu teadlik areng arvutikasutajast arvutiõpetajaks. Nüüd juba paralleelselt kompetentse klassiõpetajana, harisin ja treenisin enda oskusi arvutiõpetajana. Saatuslikuks sai ehk ülemäärane uudishimu, et kuidas seda kõike lastega kasutada nii, et sellest tõuseks tulu mõlemale osapoolele.
Klassiõpetajana olin saavutanud vilunud õpetaja taseme, mida toetas võimalus õpilastega teha töid arvuti abil. Tol hetkel arvutiõpetajana õpetasin lapsed kasutama MS Office 1995 Wordi, PowerPointi algtasemel, Paint joonistusprogrammiga tehtud pilte tekstidokumenti lisama, interneti kasutamise (netiketi) reegleid ja turvalist kasutamist läbi e-maili ja miksike.ee keskkonna. Lisaks sain esmakordse kogemuse õpetada täiskasvanutele (inimesed väljaspoolt kooli) arvuti algõpetust, sest mind usaldati nii palju, et taheti minu juhendamisel õppida arvuteid kasutama. Lisaks toetusid minu teadmistele vanemad kolleegid, kui nad vajasid meeldetuletust Tiigrihüppe kursusel läbitu kasutamisel. Kahjuks meie kool suleti, kuid eelnevast innustust saanuna julgesin oma teadmisi pakkuda Hansapangale.
Vahepaus koolitöös tõi mind Hansapanka projekti tööle, kus pidin kliente õpetama/aitama pangaautomaatide/hanza.net'i arvuti juures. Tol hetkel oli uus tehnikaime i-kiosk pangas, puutetundliku ekraaniga, mida esialgu pidi tutvustama, et seda siis ka kasutama hakataks. Olin igapäevaselt 4 kuud järjest inimestele abiks. Järgnevalt jätkus minu töö mõnda aega pangas.
2005. aastast olen taas õpetajana tööl. Seekord siis Tallinnas. Tööle asudes tundsin, et sisseelamise perioodil olin väheke ebakindel uue kooli protseduurireeglites, kuid paari kuuga oli see etapp läbitud. Ilmselt olin sel esimesel õppeaastal siiski rohkem kompetentse õpetaja tasemel. Paljuski toetavate kolleegide abiga. Meeskonnatunne on õpetajatöös väga oluline ja seda sain ma uues koolis tunda oluliselt rohkem, sest kollektiiv oli kordades suurem. Juurde õppisin paralleelklassi õpetajatega oma töid planeerima. Väga oluline osa päevast oli päeva lõpus oma tegevuse analüüsimine koos sama taseme õpetajatega. Varasemalt tegin seda ju üksi. Plaanide jagamine ja tegemine koos. Et ma olin eelmises koolis oma sõrme andnud arvutiõpetusele, siis ei jäänud minu oskused siingi märkamata ja kasutamata. Olin nõus jätkama arvuti algõpetuse õpetajana põhikooli III astme õpilastele, sest gümnaasiumi osas olid tublid ja aktiivsed informaatikaõpetajad juba ees neid õpilasi ootamas. Samas oli neist ka minule palju tuge ja abi. Vahepeal oli Microsoft Office uuenenud mitu korda ja minu õppematerjalid (paberil) vajasid värskenduskuuri. Kool õnneks ei olnud suutnud Microsofti arenguga teatud põhjustel sammu pidada, kuid muutused olid tulemas ja mina arendasin ennast vastavalt vajadustele.
Vilunud õpetaja tasemel tunnen ennast olevat justkui mugavustsoonis. Nüüd olengi küsimuse ees, kas arvutiõpetajana eksperdi tase on siis kui "puusalt lased" iga teema ja programmiga ning oled kolleegidele alati olemas ja toetamas? Olen uudishimulik inimene ja kuna arvutiga saab paljusid asju teha visuaalselt huvitavamalt ja peaks olema justkui lihtsam õpetaja töö, siis uudistan ikka uusi asju. Tavaliselt olen mõne huvitava programmi jõudnud endale selgeks teha ja siis jääbki kolleegidele mulje, et "lasen puusalt", kui uusi asju neile näitan või soovitan. Või olen ikka vilunud õpetaja tasemel ja lihtsalt mugavustsoonis?
Millisel tasemel olen enda arvates kursuse alguses?
Tunnen, et olen hakkanud arvuti abil taandarenema.
Paljud asjad jäävad poolikuks ja arvuti ei võta laual palju ruumi, et nõuaks kohest lõpetamist, et saada ruumi uutele asjadele.
Kuhu soovin jõuda?
Tasa ja targu. Ikka kursus kursuse järel (vahel ka mõned üheaegselt) läbida Tuleviku Õpetaja koolitusprogramm. Eks vahel tulevad lisaks ka muud Koolielu, Educo ja teistegi koolitused.
Kui saan oma teadmistega olla kasulik kolleegidele, siis on kasutegur õpingutest veelgi suurem.
Kuidas soovin jõuda?
Pean ennast sundima asjadele lühemalt pühenduma ja olema vähem põhjalikum, nii jõuab lihtsalt rohkem.
Muidu ikka endisel moel. Osaledes kursustel, mille sisu mulle korda läheb ja mis pakuvad huvitavaid teadmisi. Samuti on oluline kaaslastega koos tegemine ja kogemuste jagamine.
Noviitsi tasemel õpetajana olin ilmselgelt õpingute lõppfaasis pedagoogilise kooli ajal ja oma esimesel tööaastal koolis. Siis oli ümberringi KÕIK uus. Kohanemisel uue eluoluga on hea toetuda värskelt õpitud teadmistele, mida siis kindla peale minnes kasutada. Kuigi õpitu rakendamises tekivad mõningad tagasilöögid, sest elus ei toimi raamatutõed, on just need olukorrad kõige paremad õppimiseks. Olin korraga nii vanempioneerijuht kui ka algklassiõpetaja 1.klassi õpilastele. Tegemist jätkus ja energiat kulus ohtrasti. Sel ajaperioodil tehtud ettevalmistused ja kokkuvõtted paberil on praegugi alles. Sealt leiab ikka veel mõne asjaliku mõtte või võtte tänasesse päevagi.
Edasijõudnud algaja olukord jõudis minuni juba aasta pärast tööle asumist, kui sain olla abiks sisseelamisel veel ühele uuele õpetajale. Tundsin ennast kindlamalt, sest teadsin juba, millistelt kolleegidelt tasub abi küsida ja kelle juures saab ennast "lihtsalt maha laadida". Klassi murelastega tegelemisel pidin küll sel perioodil ise hakkama saama, aga seegi oli heaks kooliks, kuidas abi otsida/küsida ja kuidas seda vastu võtta. Mingil hetkel tajusingi, et kogu vastutus tulemuste eest on ainult minu õlgadel ja see pani veelgi rohkem pingutama ja plaane pikema aja peale läbi mõtlema.
Kusagil siin tuli väike pedagoogiline vahepaus isiklike laste tulekuga ja harjumine lapsevanema rolliga. Tajusin kui oluline on õpetajana teada, millised mõtted ja nägemused tulevikust lapsevanemal ja kui palju see ikka erineb õpetaja omast. Sel perioodil õppisin kompromisse tegema. Nägin, et probleemid pole must-valged, vaid paljude hallide toonidega. Sain enda kohta teada paljugi muud, mille olemasolust endas polnud teadlik. Paranes oluliselt aja planeerimisoskus, ühiskondlik aktiivsus, suhtlemisvalmidus ja KANNATLIKKUS.
Taas tööle naasnuna tundsin end ikka väga kindlana. Teadsin, mida ma oma klassi õpilastelt ootan ja kuidas ma seda tahan saavutada. Tegin plaanid juba kogu 4 aastase tsükli peale. Tagasivaadates pean tunnistama, et muudatusi sellesse plaani ei pidanud palju tegema. Samal aja kasvas ka minu ühiskondlik aktiivsus, mis viis mind kokku lastevanematega teisel tasandil ehk siis vaba aja üritustel. Hakkasin tajuma oma õpilasi kui suurema ühiskonna osana, kus ka nendel on hiljem oma roll täita. (Aastal 2014 pean nentima, et õnnestunult. Eelmistel valimistel olid ka nemad omavalitsuste valimistel oma kanditatuuri üles seadnud.)
Kompetentsus andis enesekindluse oma tööga toime tulemisel. Nüüd jäi õpitust ja täiendkursustest minu jaoks juba väheks. Just siis (1998) alustas Tiigrihüpe õpetajate koolitamisega arvutikasutajateks. SIIT algas minu teadlik areng arvutikasutajast arvutiõpetajaks. Nüüd juba paralleelselt kompetentse klassiõpetajana, harisin ja treenisin enda oskusi arvutiõpetajana. Saatuslikuks sai ehk ülemäärane uudishimu, et kuidas seda kõike lastega kasutada nii, et sellest tõuseks tulu mõlemale osapoolele.
Klassiõpetajana olin saavutanud vilunud õpetaja taseme, mida toetas võimalus õpilastega teha töid arvuti abil. Tol hetkel arvutiõpetajana õpetasin lapsed kasutama MS Office 1995 Wordi, PowerPointi algtasemel, Paint joonistusprogrammiga tehtud pilte tekstidokumenti lisama, interneti kasutamise (netiketi) reegleid ja turvalist kasutamist läbi e-maili ja miksike.ee keskkonna. Lisaks sain esmakordse kogemuse õpetada täiskasvanutele (inimesed väljaspoolt kooli) arvuti algõpetust, sest mind usaldati nii palju, et taheti minu juhendamisel õppida arvuteid kasutama. Lisaks toetusid minu teadmistele vanemad kolleegid, kui nad vajasid meeldetuletust Tiigrihüppe kursusel läbitu kasutamisel. Kahjuks meie kool suleti, kuid eelnevast innustust saanuna julgesin oma teadmisi pakkuda Hansapangale.
Vahepaus koolitöös tõi mind Hansapanka projekti tööle, kus pidin kliente õpetama/aitama pangaautomaatide/hanza.net'i arvuti juures. Tol hetkel oli uus tehnikaime i-kiosk pangas, puutetundliku ekraaniga, mida esialgu pidi tutvustama, et seda siis ka kasutama hakataks. Olin igapäevaselt 4 kuud järjest inimestele abiks. Järgnevalt jätkus minu töö mõnda aega pangas.
2005. aastast olen taas õpetajana tööl. Seekord siis Tallinnas. Tööle asudes tundsin, et sisseelamise perioodil olin väheke ebakindel uue kooli protseduurireeglites, kuid paari kuuga oli see etapp läbitud. Ilmselt olin sel esimesel õppeaastal siiski rohkem kompetentse õpetaja tasemel. Paljuski toetavate kolleegide abiga. Meeskonnatunne on õpetajatöös väga oluline ja seda sain ma uues koolis tunda oluliselt rohkem, sest kollektiiv oli kordades suurem. Juurde õppisin paralleelklassi õpetajatega oma töid planeerima. Väga oluline osa päevast oli päeva lõpus oma tegevuse analüüsimine koos sama taseme õpetajatega. Varasemalt tegin seda ju üksi. Plaanide jagamine ja tegemine koos. Et ma olin eelmises koolis oma sõrme andnud arvutiõpetusele, siis ei jäänud minu oskused siingi märkamata ja kasutamata. Olin nõus jätkama arvuti algõpetuse õpetajana põhikooli III astme õpilastele, sest gümnaasiumi osas olid tublid ja aktiivsed informaatikaõpetajad juba ees neid õpilasi ootamas. Samas oli neist ka minule palju tuge ja abi. Vahepeal oli Microsoft Office uuenenud mitu korda ja minu õppematerjalid (paberil) vajasid värskenduskuuri. Kool õnneks ei olnud suutnud Microsofti arenguga teatud põhjustel sammu pidada, kuid muutused olid tulemas ja mina arendasin ennast vastavalt vajadustele.
Vilunud õpetaja tasemel tunnen ennast olevat justkui mugavustsoonis. Nüüd olengi küsimuse ees, kas arvutiõpetajana eksperdi tase on siis kui "puusalt lased" iga teema ja programmiga ning oled kolleegidele alati olemas ja toetamas? Olen uudishimulik inimene ja kuna arvutiga saab paljusid asju teha visuaalselt huvitavamalt ja peaks olema justkui lihtsam õpetaja töö, siis uudistan ikka uusi asju. Tavaliselt olen mõne huvitava programmi jõudnud endale selgeks teha ja siis jääbki kolleegidele mulje, et "lasen puusalt", kui uusi asju neile näitan või soovitan. Või olen ikka vilunud õpetaja tasemel ja lihtsalt mugavustsoonis?
Millisel tasemel olen enda arvates kursuse alguses?
Tunnen, et olen hakkanud arvuti abil taandarenema.
Paljud asjad jäävad poolikuks ja arvuti ei võta laual palju ruumi, et nõuaks kohest lõpetamist, et saada ruumi uutele asjadele.
Kuhu soovin jõuda?
Tasa ja targu. Ikka kursus kursuse järel (vahel ka mõned üheaegselt) läbida Tuleviku Õpetaja koolitusprogramm. Eks vahel tulevad lisaks ka muud Koolielu, Educo ja teistegi koolitused.
Kui saan oma teadmistega olla kasulik kolleegidele, siis on kasutegur õpingutest veelgi suurem.
Kuidas soovin jõuda?
Pean ennast sundima asjadele lühemalt pühenduma ja olema vähem põhjalikum, nii jõuab lihtsalt rohkem.
Muidu ikka endisel moel. Osaledes kursustel, mille sisu mulle korda läheb ja mis pakuvad huvitavaid teadmisi. Samuti on oluline kaaslastega koos tegemine ja kogemuste jagamine.